EHEDUS kui enda tõelise olemuse väljendus.

Me ei pruugi enda puhul üldse mõista, mida tähendab olla ehe. Elame oma elu vastavalt harjumuspärastele mõtte- ja käitumismallidele. Osa neist on meisse programmeeritud oma perekonnaga üleskasvamise ja suhtlemise kaudu, osa oleme omaks võtnud ühiskondlikele reeglitele alludes, nii mõndagi meediaruumi kaudu meieni jõudva info läbi. Sageli alateadlikult ja küsimata, kas üks või teine on mulle vajalik ja hea või mitte.
Oleme ühel hetkel kaotanud võime ja oskusegi kõike läbi oma isikliku ja individuaalse filtri sorteerida. Joogateaduse järgi on see isegi vajalik, sest elu jooksul saame kogeda erinevaid olukordi ja võimalusi, erinevaid suhteid - nii neid, mis meile on head kui neid, mis mitte. Seeläbi saame targemaks ja teadlikumaks iseendast, seeläbi vormub meie iseolemine. 

Teinekord juhtub aga nii, et me võitleme uute kogemuste vastu, sest kõik, mis on teisiti, on võõras ja hirmutav. Seega paha. Tõmbume justkui krampi ja kokku, muutume jäigaks ja sapiseks. Loome oma südame ümber kaitsekihi, paneme ette maski ja tõestame valjuhäälselt igaühele, et just nii on õige.
Kui me ei ole avatud uutele kogemustele, siis pole me avatud ei muutustele ega arengule. Ajapikku loome omale rolli, mida iga päev etendada selleks, et tunda end turvaliselt.

Teise silmas pindu näha on kerge, enda silmas palki märgata oluliselt keerulisem – nagu ütleb ka eestlaste vanasõna. Ehk teiste puhul märkame palju kergemini, mis meid liigutab, köidab või hoopis ärritab. Enda puhul ei pruugi me oma igapäevasest rollimängust olla isegi teadlik mitte.

Kui oleme avatud, siis võtame teiste inimeste kaudu meieni jõudva ehk peegelduva impulsi kui signaali sellest, millised me ise oleme. Nii on võimalik analüüsida oma harjumusi ja veendumusi, seada need küsimärgi alla ja võtta vastu teadlik otsus, kuidas sarnastes olukordades teinekord käituda või reageerida / mitte reageerida. Ja siis harjutada, harjutada, harjutada.

Harjumuse muutmiseks on vaja endale aega anda minimaalselt 3 nädalat.
Olen märganud, et isegi kui ollakse enesearengu teel, julgetakse vaadata endale otsa ja tunnistada oma ekslikkust, tehakse praktikaid, et vabastada endast kammitsevaid harjumusi, siis see rollimuster on visa tegelane ning kipub kinnituma ka uutesse tegevustesse. Ollakse küll järjest teadlikum, tehakse tublilt praktikaid, aga ei integreerita neid taipamisi oma argiellu, mis on tegelikult mistahes vaimse praktika eesmärk. Aga eks kõik võtab aega – kui oleme endale aastakümnete vältel kaitset pakkuvaid kihte peale ladunud, siis aasta-paari või kolmegagi ilmselt pole lootust kõike tehtut tühistada. Vahele tuleb jätta ka hingetõmbe- ja seedimispause. Uute harjumuste juurutamise aega. Päriselu elamise aega koos uute harjumustega.

See võibki kesta su terve elu, ja parem ongi kui käsitleda eheda iseendani jõudmist teekonnana, mitte kindlasse sihtkohta kindlaks ajaks jõudmisena. Sest elu on täis muutusi ja sulle antakse kindlasti mitmeid võimalusi tõestada, et oled jätnud vana seljataha. Või kas ikka oled?
Inimene on harjumuslik olend. Harjumuste jõud on metsik. Selleks, et jõuda eheda iseendani, on vajalik suur annus järjepidevust ja jõudu juurida välja ja visata seljast kõik üleliigsed kihid.

Laenan Yogi Bhajani mõtet ja sõnastan selle pisut ümber:
Kui raiskad ennast kõiksuguste draamade ja traumade, kõhkluste ja kahtluste, emotsioneerimiste ja ärevuste, klammerdumiste ja salakavaluste peale ära, siis ei jää sinust endast suurt midagi enam järele.
Ole lihtne ja lahke. Ole ehedalt sina ise.